Eesti Päevalehes ilmunud artikkel. Intervjuu Märt Avandiga, kus ta räägib ka Doktor Klounist.

Märt Avandi: tuleb õppida elu usaldama
Eesti Päevaleht: 20. detsember 2014 03:30
Autor: Piret Kooli
Foto: Tiit Blaat

„Seisan väga mitmes mõttes teelahkmel ja tean, et nüüdsest ei ole enam miski nii nagu varem,” ütleb näitleja. Ta kavatseb Tallinnast lahkuda, et viimaste aastate sündmustest hinge tõmmata.

Puumajade rajoonis on rõskel jõulukuul eriline hõng, sest ahjud köevad. Ja akende järgi teab juba õuest ära, kus peres on lapsi. Päkapikkudelgi lihtsam sussi otsima tulla, kui kutsuvad tulukesed vilguvad. Avandite köögiaknal on kommiootel üks õige suur jalanõu. Viieaastane Herman on tänase noosi juba põske pistnud ja hakkab kohe lasteaiast tulles jõuluvanale kirja kirjutama. Esmalt soovib ta ühte suurt võileiba, sest jõuluvana oskab üllatada ja emal-isal on siis ka lihtsam.

Aga kus on isa Märdi, ema Liis-Katrini (hüütakse Liisuks) ja pooleteisekuuse Helmi kommisussid? Märt vaikib viivu, siis ütleb usalduslikul häälel: „Esikus reas, ja ma loodan, et ühel hommikul on need kõik täis ka.”

Liisu on Helmi vankriga akna alla õue unele jätnud. Tuppa astudes sätib ta beebimonitori kapile ja paneb uue ökopoe luti pliidile potti keema. Vahepeal harjutavad Märt (33) ja Herman F-tähe kirjutamist. Kuskilt ilmub kööki hallitriibuline kass Puhh. Ta on väärikas, ümar, pole enam selline kraade nagu nooruspõlves. Pererahvas ütleb, et Helmi sünd on kassilegi hästi mõjunud.

Märt teeb presskannuga kohvi, tõstab magustamiseks lauale agaavisiirupi ja valgendamiseks paki piima ning jääb mõttesse.

Märt Avandi puhul meenuvad Draamateatrist lahkumine, peagi esilinastuv film „Vehkleja”, vähihaigete laste vanemate liidu korraldatud heategevuslik Pardiralli ja asjaolu, et aastavahetus toob senisest hoopis teistsuguse „Tujurikkuja”. Ent need sündmused on üksnes pinnavirvendus tema elus. Meie jutuajamise toon kujuneb sõnumi tõsidusest hoolimata kohati väga meeleolukaks, naerutavakski.

Mis märksõna sulle esimesena meenub, kui sa aastale tagasi vaatad?

Ema.

Jah, ema surm. See on minu jaoks ikka veel natuke keeruline, sest mul on ema leinamata jäänud, pole lihtsalt jõudu olnud. Aga leina tuleb leinata, ega see ju kao, vaid purtsatab välja siis, kui ta enam su sisse ära ei mahu. Ja see võib olla vale koht või emotsioon: lein võib väljenduda ju ka näiteks metsikus raevus. Seetõttu ei maksa leinamist alahinnata ja kujutleda, et kui mul nüüd ei ole pisaraid ja ma justkui pole kurb ka, siis ongi kõik OK. Ei ole see paraku nii lihtne midagi!

Ma tegelikult tõesti kardan ema leinamist n-ö ette võtta, sest kolme aasta jooksul on siin leinatud juba küll. (Esmalt isa Tiit, siis poeg Albert, nüüd ema Irja – P. K.) Nii lükkangi kõike kogu aeg edasi. Ja eks ma kardan ka elus lihtsalt pidurit tõmmata. Sest äkki jään siis rongist hoopis maha ja varsti ei mäleta mind enam keegi… Sellised mõtted käivad meiega ju ikka kaasas, isegi kui neil pole saba ei sarvi.

Kas lein ja kurbus on sinu jaoks selle ajaga kuidagi muutunud?

Ei olegi vist. Kurbus on kurbus – kui me riisume sealt välja ebaõigluse aspekti. Jääjate jaoks on leinas ju alati ebaõigluse element – no kui just inimene ei ole 103-aastane. Kui aga see välja jätta, siis on lein kas suurem või väiksem. Ent kurbus on ikka ühtemoodi kurbus. Isegi siis, kui oled korra või kaks selle tee läbi käinud ning õppinud kaotusega elama. Ikka on nii, et uue lahkumisega hakkad kõigega jälle otsast peale. Ei ole paraku nii, et õppisin leinamise selgeks, saan kaotusega elada ja nüüd ongi klaar: ma oskan! Kui nii oleks, siis tajuksime viiendat dimensiooni ka. Aga vaat sellist õppimisvõimet meil veel ei ole.

Olete koos õe Kadriga nüüd pöördumatult täiskasvanud. Milliseks on maailm te jaoks muutunud?

Maailm on kokku kuivanud, väiksemaks ja vaesemaks jäänud. Ka see on kurbus, kuid need emotsioonid ei ole mind veel vallanud. Ent ma juba tunnen, et need on nurga taga ootel.

Mu lapsemaailm on nüüd mälestus. Mul ei ole enam emmet, kellele helistada, meie Hermanil ning õelastel Salmel (8) ja Mardil (3) ei ole enam ülikallist vanaema. Helmi ei saanudki Rapla vanaema tundma – sellest kõigest on nii kohutavalt kahju. Ta oli ema ja vanaemana väga super, ikka ülihea ja oluline. Ta viis minnes kaasa väga suure tüki minust.

(Paus.)

Samas ma saan ju tõesti hakkama, sest kui su poeg sureb viieaastasena, siis seejärel on 56-aastase isa ja 58-aastase ema minekud justkui teistmoodi hetked, mil mõtled pigem „no persse noh… küll saan hakkama”.

Ebaõiglust on raske omaks teha. Eriti veel, kui enda meelest olen kõik antud õppetunnid korralikult ära teinud, ja siis jääb ema haigeks. Alguses antakse küll lootust paranemisele, kuid lõpuks piinleb ta viis kuud haiglas, enne kui sureb. Kõik kokku on selline kogemus, et vahid kuhugi kõrgele ja oled täiesti segaduses: „Mis asja sa must tahad? Mida on vaja? Miks mul tuleb jälle õppida? No kuule, aitab juba!”

Ühel hetkel lased lihtsalt kõigel sellel olla. Väga palju tuleb lasta olla, kuni õpid jälle usaldama. Tegelikult ei jäägi sul ju midagi muud üle. Tuleb õppida usaldama – elu või kõigevägevamat, kuidas kellelegi meeldib uskuda. Kuna minu jaoks ongi Elu kõigevägevam, siis neid ma usaldan.

Mul, muide, on raskusi kõikvõimalike usuga seotud reeglite aktsepteerimisega. Muidugi tean, kuidas kirikus käitutakse, ja järgin neid reegleid, kuid teen seda sama tundega, nagu avan naistele ukse või aitan palitu selga. Uskumise jaoks kehtestatud reeglid on minu jaoks absurdsed. See on minu jaoks järjest arulagedam ja mulle ei mahu need pähe.

Sel aastal sai sinust tütre isa, teie kolmas laps sündis novembris. Räägi Helmist ja tema nimest.

Oo, Helmi on nii ilus, et kuku pikali. Ja tema sünd oli ilus. Võrreldes Alberti ja Hermani ilmaletulekuga läks kõik kiiremini ja kergemalt. Ja ilma igasuguste abivahenditeta, orgaaniliselt. Helmi sündis küll nädal aega arsti pakutud päevast hiljem, aga sellestki polnud midagi. 4. novembri õhtul kella üheksa paiku oli selge, et nüüd on sünnitus alanud, kell kolm öösel läksime haiglasse ja kella kuueks oli Helmi sündinud.

Kokkuvõttes läks paremini kui kaks eelmist korda. Mul oli nüüd kogemust ka rohkem ja olingi juba nagu poolenisti ämmaemand: rahu ise ja teadsin täpselt, kuidas peab, vajutasin, kuhu vaja, hingasin, kuidas vaja. Tegin kõik nii hästi, et sünnitus kulges, võiks isegi öelda, valutult. (Liisu hakkab kõrvaltoas naerma – P. K.) See oli nüüd täiesti vale sõna, aga ütleme siis, et suhteliselt valutult.

Aga nimi? Olime suvel Hermani ja Liisuga Soomes ja seal oli üks sellenimeline kohvik. Ühtäkki ütles Liisu, et näe, kui ilus nimi. Mulle oli hetk enne täpselt sama mõte pähe tulnud. Helmi tähendab soome keeles „pärl” ja kui tahta meie Helmit nüüd veel kuidagi Soomega siduda, siis Liisu emapoolsed juured on end Ingerimaalt Eestisse ajanud.

Kas tütre sünd oli üllatus või teadsid juba ette, kumb sünnib?

Teadsime ikka kaua juba, sest ühel ultraheliuuringul arst ütles, et nüüd on üsna kindlasti tüdruk. See ikka jahmatas mind täiega, sest kui on kaks poega, siis on ju üllatus à la näe, milleks võimeline olin. Võib isegi öelda, et mehelik ego tõusis kohe raksti.

Aga teada saamise hetk on tegelikult igapidi üks ägedamaid hetki, sest on küll kaks varianti – poiss või tüdruk –, aga mõlemad variandid on kõige toredamad. Palju selliseid uudiseid maailmas üldse on?

Ja minu jaoks oli ette teadmine kergendus, sest ma olen kohutavalt kärsitu ja tegelikult ka kohutavalt halb saladuste hoidja. Rasedusest ei räägita ju üldtunnustatud reeglite järgi enne, kui esimesed kolm kuud on möödas. Ei, ma ei suuda. Kohe, kui Liisu on mulle öelnud, siis järgmisel päeval teavad seda juba päris paljud. Olgugi et me oleme enne Liisuga kokku leppinud, et ärme räägime siis. Jah, ei räägi, ja juba ma helistan: „Kuule, Ott”, „kuule, Rasmus.” Aga vaat teiste saladusi pole mingit probleemi pidada, olen päriselt ka usaldusväärne.

See pole päris tõsi. Me näiteks ei tea siiani, miks sa tegelikult kevade hakul teatrist lahkuda otsustasid.

Olin väga väsinud ja töö tegemine hakkas muutuma töötegemiseks. Näitleja töö puhul on ikkagi väga oluline, et see ei tohi sulle vastukarva käia. Intensiivsus on muidugi erinev ja on töid, mis meeldivad rohkem kui teised, kuid kui selline tunne muutub pidevaks, siis on mõtlemise koht. Nii hakkasin ma järjepanu asju ära ütlema ja tegin lõpus nii vähe, kui võimalik oli.

Ema surm ja haigusperiood tulid sellele kõigele otsa, kurnasid nii teda kui ka meid. Lõpuks ütlesingi lihtsalt „stopp”.
Olin jõudnud ristteele – nad ütlevad nii. Ma olen ju 33. Öeldakse, et see on teine murdeiga ja… No sellepärast ka habe. (Hakkab naerma.) Ega ma seda vist ka siis maha aja, kui veebruaris 34 saan, sest mulle meeldib habe. Ja öeldakse, et talvel on seda mõistlik kanda – on soojem ja kaitseb nahka.

Usud ka kõike…

Kusjuures usungi. Kõike! Päriselt! Olen nii naiivne, et mulle on võimalik ajada kohutavat kägu. Inimesed jahmuvad, kui sinisilmne ma võin olla. Ja see on päris tõsine jutt. Eluvõõras olen, noh. Ehkki mulle ei tule ühtegi näidet pähe – ütleme nii, et ei midagi banaalset –, pigem kui keegi teeb piisavalt tõsise näoga nalja, siis võin teda väga kergesti uskuma jääda. (Ka mina pole 100% kindel, et Märt minuga parasjagu sama nalja ei tee – P. K.)

Ja lapseliku meelega… Mu ema oli selles mõttes puhta laps ja ma olen emasse, selline paras udu ja totulotu. Natukene ja vahetevahel ja mul ei ole selle vastu mitte midagi. Las nii olla, see on tore.

Raimond Valgrest rääkiv lavastus Draamateatri seekordses versioonis keskendus helilooja ja tema ema suhetele. Sa mängisid Valgret ja su oma ema Irja oli samal ajal suremas…

Jah, see oli raske. Ema suri juuli lõpus ja siis tulid kohe augustikuu etendused, 15 tükki järjest. Oli keeruline küll.

Tead, seda võib olla vastuoluline kuulda, kuid laval olek teinekord tõesti aitab ja enda vabaks laskmine võib olla teraapiline, kui isiklikus elus juhtuvad kurvad ja rasked sündmused. Aga nüüd Valgre puhul nii paraku ei läinud – isiklik elu hakkas rolli segama ja oli kõike muud kui toetav.

Kui Alberti haigus algas, siis mängisime E. O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse”. Järgmisel suvel, kui isa suri, mängisin sama autori näidendit „Saatuse heidikute kuu”. Need mõlemad on sünged etendused, kuid kummalisel kombel just aitasid, mõjusid kuidagi teraapiliselt.
Märt ja hallitriibuline rüblik Puhh, kes tuli Avandite perre kord Alberti soovil ja on Hermani seltsis kasvades nüüd, pärast Helmi sündi, sootuks rahulikuks muutunud.

Publik su üleelamisi ei teadnud, Valgre etendusi arvustati karmilt. Mis tundega sa seda lugesid?

Lugesin küll. (Hakkab äkki naerma.) Mõni oli päris masendav tõesti, kuid eks neil oli paljus õigus ka. Naerma ajasid need mind sellepärast, et üks-kaks asja olid ikka nii põrmustavad, et ai-ai-ai. Ja muidugi võtan ma selliseid sõnu südamesse, need poevad ju naha alla. Ma ei usu kunagi näitlejaid, kes on 20–40 aastat teatris olnud ja ütlevad: „Kuule, ära nüüd lase negatiivset kriitikat ligi ja kasvata paks nahk!” Paksu nahka ei tohi teatris kasvatada, vastasel juhul oled sa ka laval paksu nahaga ja siis ei viitsi sind keegi lõpuks ka vaadata. Tundlikkuse säilitamine on oluline, see on näitlejale hädavajalik. Muidugi teeb selle säilitamine sulle enesele liiga, sest sa saadki pidevalt tappa ja on valus, kuid see käib paraku me tööga kaasas. Ehkki mõtlen vahel, et ei peaks käima ja võiks teisiti olla. Aga on nii.

Käisime hiljuti telekas oma vanu sketše näitamas ja kohe oli pahasti, inimesed õiendasid: „Issand, kuidas te võite sellist asja näidata” jms. Ma ju loen kommentaare, ja see on nii kulunud jutt mõlemalt poolt: „Ei pea olema naljakas, ei pea ajama naerma ja kõigil ei pea olema minuga sarnane naljasoon.” Üldse pole vajalik, aga ma ei saa aru, miks inimesed nalja peale sedasi vihastavad? Miks te olete ometi võimelised endast sedasi välja minema, et oh, vaesekesed?

Mida ütleb nalja peale niimoodi vihastamine sulle inimeste, meie ühiskonna kohta?

Kurb on, sest see näitab meie ühiskonna psüühilist seisundit. Väga kurb on. Ja metsikult vihastamise näiteid on meil iga päev oi kui palju. See on mõtlemise koht.

Viimati mõtlesin siis, kui kaks noort inimest peksid oma kaheaastase lapse peaaegu surnuks. Midagi õõvastavamat ei saa enam olla. Ent milline oli meie ülejäänute reaktsioon? Täpselt samasugune viha – kõik kommentaarid ja väljaütlemised ka FB-s: „ma tahaks nad ära kägistada, tükkideks lõigata”, „kui ma näeks tänaval, rebiks neil soolikad välja” ja nii edasi.

Mida see näitab? Ühiskonna psüühilist seisundit, milles domineerib samasugune toores viha, nagu need kaks noort inimest oma lapse vastu tundsid. Selle puhul tuleks sügavalt kaasa tunda. Sest mis toimub nii tundva inimese sees? Inimeses, kes on võimeline oma last lööma? Ta on ju niivõrd haige ja enesega nii sügavalt pahuksis, et talle tuleks kiiresti appi minna. Aidakem siis neid, selle asemel et tahta neil vihas päid lõhkuda ja neid rattale tõmmata.

Kuidas sina ennast välja elad, kui sul on raske, hing on valus?

Mul on sellega raskusi. See on minu jaoks üks võtmeküsimusi, vastust ma täna ei tea. Kuid ma tegelen sellega. Ent seda kõike, mida peaksin endast välja elama, välja laskma, on väga palju. Kuidas, ma ei teagi… Aega on vaja.

Kas sa mõtled, mis tuleb järgmiseks?

Mina saan juba hakkama, kuid samas on see loomulik mõte. Ent mul ei ole Helmi ega Hermani pärast hirmu, Liisul on natuke rohkem. Aga mis ikka teha saab? Kartmisest pole ju kasu ja aeg annab arutust. Tulebki lihtsalt uskuda, et nüüd on piisavalt kanda antud. Ma usun, et on. Elu tuleb usaldada – see mäng käib ju üle meie peade. Usun siiralt, et sellel kõigel on mingi põhjus. Milline põhjus, seda võib-olla ei saagi ma elus teada. Aga mine tea – äkki ikka selgub? Elus on asju, väga palju asju, mida inimestele ei ole antud mõista, ja ma lepin sellega täiesti.

Kas su nägu on rohkem kortsu läinud?

Jaa, ikka päris hoolega on neid tulnud. Ka kiilanemine on alanud ja jalgadele on veenilaiendid tekkinud. (Naerab.) Tegelikult olengi päris tublisti muutunud. Viis aastat tagasi olin tänase mina kõrval ikka täiesti poisike – endalgi on naljakas toonaseid pilte vaadata. Õnneks on mu tulevik vananemise mõttes selge: ühel päeval saab minust tõenäoliselt kiilakas, enne ma kasvatan need pikad juuksed siia oimukohtade juurde ja siis keeran need sedasi pealaele rõngasse, nagu oli Sulev Nõmmikul. Aga kui nüüd otse vastata ja tulevikuplaanidest rääkida, siis mul on selge siht Pärnusse tagasi minna.

Seal on teie esimene kodu, mille aias kasvab Alberti pihlakas, ja ka Pärnu Endla lava on sulle kodune.

Jaa, just kõige selle pärast lähemegi tagasi, aga mitte ainult. Pärnu puges kuidagi kohe otse ja sügavale hinge. Liisu on sealt pärit, ehk sellepärast. Täpsemalt ei oska öelda ja usun, et see ongi väga hea, kui ei oska. Järelikult on siis õige.

Vahepeal oli jutuks, et ma kandideerin Pärnu Endla peanäitejuhiks. Selline pakkumine oli õhus tõesti, kuid ma loobusin võimalusest oma hea sõbra Ingomar Vihmari kasuks. Ta sobib palju paremini ja nüüd lähen rõõmuga temaga Endlasse näitlejana kaasa.

Ometi oled sa kord Endla kolleegid hüljanud. Miks sa pealinna tulid?

Ambitsiooni pärast. Tahtsin olla parnassil, olla igas pulmas peigmees ja üldse kõikjal number üks…

Ah et sa oled edev?

Oi jumal issand, kui sa vaid teaks! See on pöörane! Täitsa tõsiselt, olengi kohutavalt edev. Ma oskan seda lihtsalt elegantselt varjata. Jätan mulje, et olen mingi eriti tagasihoidlik, ja see, muide, on väga hea relv. Ennastki olen vahel täiesti ära petnud, seisan peegli ees ja usun, et „näe, oledki päris tore mees”!

Rahva ajad sa tõesti pöördesse. Kas sa fännikirju ka saad?

Väga harva ses mõttes, et kirju tuleb ikka vahel, aga need on mingi sooviga. Tahetakse tulla töövarjuks või kutsutakse esinema või sõbranna sünnipäevale lõbustama. Kohati kostab kiri, nagu oleks jõuluvanale kirjutatud. Lihtsalt selliseid kirju à la „olen suur fänn ja sinu järgi hull” polegi olnud.

Mis siis saaks, kui selline kiri sinuni jõuaks?

Siis tuleks uksi lukus hoidma hakata. Tegelikult ka, oleks ju kõhe. Hullunud naisfänne pole mul ka kahjuks olnud. No neid, kes ukse taga kriibiksid ja kiljudes enesest väljudes minu poole tormaksid – ent sellest on vahel seetõttu täitsa kahju, et ma ei teagi nüüd sellist tunnet. Ja see paneb egole paraku paraja põntsu. Näed nüüd ise – mul ei ole lihtne elu, ei ole!

Tuleme edevuse juurde tagasi – ja räägime nüüd tõsiselt, nii et mina ka usun. Milline täht sa tegelikult oled?

Edevuse koha pealt ei teinud ma tegelikult enne üldse nalja – see on minus täiesti tugevalt olemas. Avaldub näiteks selles, et vahin peeglisse rohkem kui Liisu ja ka oma välimuse pärast pabistan mitu korda rohkem kui tema. Mulle meeldib tähelepanu, on alati meeldinud. Kuid olen märganud, et mõõt on hakanud täis saama. Viimasel ajal ei taha ma enam eriti kohal olla, kui tullakse kaameratega. Tundub suisa, et selles mõttes on mu taluvuse piir kätte jõudnud. See on üks Pärnusse naasmise põhjuseid – et natukenegi ise suuta avalikku tähelepanu reguleerida.

Kas sa poes käid ikka ise?

Jaa, tuleb ette, ei maskeeru ka kuidagi. Kuid on hetki, kus seegi on keeruline olnud. Sest aastate jooksul on juba muutunud refleksiks ennast tänaval liikudes ja üldse väljas käies pidevalt kontrollida. Midagi ei ole teha. Ma leian, et see on paratamatus. Mitte et ma nüüd tahaksin iga viie minut tagant mune sügada, aga seda ei tohi ma mitte mingil juhul teha, sest sellest saaks kohe kuhugi uudise teha. Näide oli nüüd ehk labane, aga eluline ometi. Rääkimata sellest, et võiksin end koos sõpradega purjuspäi avalikus kohas vabalt tunda.

Oled sa üldse kunagi avalikult purjus olnud?

Kindlasti olen, kuid see oli tõesti kunagi väga ammu. Enne kui kontroll refleksiks sai. Vahel Liisu ütleb, et võid küll dressides ka kõrvale poodi joosta. Aga no ma ei saa, ei taha, sest siis vaadatakse mind veelgi rohkem. Põlgust täis pilke olen kohanud küll. On isegi kehvasti ütlema tuldud.

Aga hästi?

Eile just tuli üks väliseestlane. (Märt jätkab juttu Ameerika aktsendiga.) „Kas te olete see näitleja, kes… you do some commercial sometimes, yes? Yes, you so funny, hilarious, ma olen Torontost Kanadast ja ma olen teid näinud web’ist ja see on nii naljakas, kuidas te teete seda kõik.”

Ta oli nii ülevoolav, et see oli minu jaoks vapustav kogemus. Sellise asja plusspool on kindlasti miinusest suurem, ja see on sümpaatne. Või kui inimesed tulevad… (Võtab rullnoka tooni.) „Kuule, jou, Märt, tule siia neh, kuule teeme väikse pildi äh, tra, sa’i või siis teha pilti, äh?” Seda juhtub ka. Aga õnneks harvemini, sest neist kutsetest saab kiiresti kõrini. Ent kui inimene säilitab eneseväärikuse ja austuse minu vastu ning tuleb mulle midagi ütlema, siis olen ma tohutult kõrvust tõstetud.

Sa parodeerisid äsja. Kust need rollid tulid?

(Naerab.) No mis, iga päev näen ju selliseid tüüpe, nad jäävad lihtsalt meelde. Ja mis teha – mu elukutse on jälgida ja jäljendada. Kui ma seda kehvasti teeksin, siis ei tohiks ma kunagi näitlejana rahva ette astuda.

Aga miks sa kloun ei ole?

Oi, aga see on hoopis teine töö ja muide väga raske elukutse, ka selleks tuleb eraldi koolis käia. Näiteks Venemaal oma viis aastat. Kuid doktor Klouniks võib saada pisut lihtsamalt.

Kui sa tahad ennast proovile panna, siis tuleb klounide peakontoriga ühendust võtta, seejärel on võimalik isegi Haide Männamäe ja Toomas Trossi (Piip ja Tuut – P. K.) juures koolitusel osaleda. Päris nii see siiski ei käi, et pane kittel selga, nina ette ja lase käia. Koolitusel tehakse mustkunstitrikke ja žongleeritakse jne ja see tulem on palatist vaadatuna väga võluv. Alahindamise moment on minu jaoks nende klounide puhul välistatud – professionaalsuse kriteeriumit ei ole. Loeb mängulisus, ilu ja empaatia.

Mis on klouni puhul ilu?

Ilu on see, kui kloun teeb midagi, laps naerab ja kloun on selle üle õnnelik – situatsioon, mida võib seal haiglas väga sageli näha.

Naer on ilu. Rõõmus, õnnelik inimene on ilu. Headus on ilu, nii ongi. Jah, see on ilus. (Akna taga kraaksatab vares. Märdi hääl muutub vaikseks.) Siirus ja vahetus on määravad, ja need olid ka põhjused, miks klounid Albertile meeldisid. Teda oli väga raske enda poole võita, eriti veel, kui hakkasid mingit tsirkust tegema. See ei läinud läbi. Mitte kunagi. Albert oli väga tundlik, ta sai kohe aru, kui mõni inimene tuli ja hakkas temaga imeliku häälega rääkima. Kui aga tuli keegi, kes ütles tšau, rääkis edasi ja oli kohe temaga mestis, siis võttis ta inimese omaks. See on tegelikult kõikide laste ühine tunnus: nad on tundlikud, ausad ja siirad. Ja paratamatu on, et haiglas on vähe rõõmu.

Nüüd oled sa Eesti doktor Klounide patroon. Mida sa üldse enne Alberti haigust neist tegelastest teadsid?

Midagi ikka, näiteks seda Robin Williamsi filmi („Patch Adams” – toim). Ja siis äkki avanes Alberti palati uks ja dr Kloun seisis uksel. Olin väga üllatunud ja see rõõm, mida nad tekitasid… Nad tõid kaasa mõnusa vabanemis- ja kergendustunde, kui jälle tulid või isegi juba siis, kui nende häält oli onkoloogia osakonna koridoris kuulda. See rõõm oli alati ühesugune, alati vahetu ja siiras. Nad oli nii toredad ka meie, vanemate jaoks.

Liisu rääkis, et esimestel kordadel olid klounid ehmatanudki, kui palati ust avades vaatas neile vastu Märt Avandi.

Väike ehmatus ja kohmetus oli küll jah, et kuidas ma nüüd hakkan siin oma asja ajama, kui päris näitleja pealt vaatab. Aga see läks õnneks kohe üle. No mis ma ikka tegin? Olin võimalikult nende poolt. Sellises olukorras mõjub enam-vähem kõik kohatuna, nii et lase olukorral olla ja küll see läheb üle. Läkski.

Kuidas saaks maailma ahastusest, vihast ja agressiivusest päästa?

Kõigepealt tuleb välistada mõte, et see on võimatu ülesanne. Tegelikult ei ole. Siin ongi konks: tegelikult ei ole võimatu.

Näiteks hiljuti vihastasin end siniseks ja läksin ühe inimesega täiesti tõsisesse konflikti. Pole tükk aega niimoodi vihastanud. Miks täpselt, see on minu ja tema vaheline asi, kuid pärast seda jäin mõtlema: mis minuga nüüd toimus? Igasugune viha lähtub alati sinust endast, sa vihastad ju tegelikult ainult ja alati enda peale. Kas keegi teine su tundepäästikule teadlikult vajutab, on iseasi. Oma saamatuse, ebakindluse ja hirmudega oled sa neil hetkedel alati silmitsi.

Aga headuse mõttes targaks saamise küsimus vajabki vastuse leidmiseks tohutult aega ja tõenäoliselt ei jõuagi kõik parnassile. Võib-olla ka mina ei jõua, aga sinnapoole peab vähemalt teel olema.

Mida parnassile minek sulle sisuliselt tähendab?

Kindlasti ei tähenda see mulle tähesära, mida mõned sellega seostavad, vaid budistlikust mõtteviisist kantuna rahu ja tasakaalu mu enda sees. Peale selle elementaarne südameheadus ja austus kõige ümbritseva vastu. Ent sinna jõudmine ei ole teps mitte lihtne: enda hirme ja ebakindlust on ikka niivõrd palju, et see võtab aega… Õnneks on mul mitu sõpra, kes on juba kaugele ette jõudnud ja on mulle eeskujuks. On põhjust julgelt edasi rühkida, sest meil on põhjust üritada maailma parandada.

Mida sa uuelt aastalt ootad?

Väiksena mõtlesin alati, et vanad inimesed ajavad mingit üleüldist udu, kui nad soovivad, et uus aasta tuleks rõõmus ja tooks ikka õnne. Oled ju kuulnud, eks? Sellised klišeed, trafaretsed lausungid. Kujuta ette, täiesti märkamatult olen hakanud neid äkki ise kasutama ja mõistan, et neid lauseid on põhjust öelda.

Et kõik oleksid terved ja oleks võimalikult palju naeru ja rõõmu! Et oleks võimalikult vähe vihastamist! Kurbusega aga…? Las ta olla, ehkki seda võiks vähem olla. Kuid olgu siis rohkelt kergust – helget headust, milles puudub kannatus, ja et kõike, mida me teeme, teeksime ängita. Elagem süvitsi ja hingega. Palju õnne meile! 

Märt Avandi: Doktor Klouni tulekut ootasin lastehaiglas isegi mina!
Märt Avandi: „Doktor Klounide patroonina soovin, et me oskaksime suure südamega inimesi austada. Nad on väga orgaanilised, osa lastehaiglast. Määrav ei ole mitte nende näitlemisoskus, vaid see, et nad käivad üks-kaks korda nädalas kõik palatid läbi, istuvad iga lapse juures mõne aja ja kõik. Mis juhtuks, kui seda ei oleks? Midagi olulist jääks nende seinte vahel haige lapse ja tema lähedaste jaoks puudu. Isegi mina lapsevanemana ootasin pojaga võidu dr Klounide tulekut. Dr Klouni katkematu töö on tähtis ja oluline on tagada selle järjepidevus. Samas teevad need inimesed kõike altruismist ja kindlasti annab see töö neile midagi ka tagasi, sest lihtsalt tühja ei tee me keegi ju midagi. Ent suure südamega inimesed on väärt märkamist ja lapsed on väärt dr Klouni jagatud rõõmu. Nad on väga erinevate elualade inimesed: näiteks üks on lasersae montöör, üks on massöör, on sotsiaaltöötajaid, eripedagooge jne. Tean neid nägupidi, kuid ei tunne kõiki lähemalt. Entusiasm ei ole lõppkokkuvõttes jätkusuutlik, kuid klounide missiooni puhul on see ülioluline. Ühiskonnas on põhiliseks elustajaks paraku raha, ja nii ma nüüd siin siis räägin. Laekuva rahaga maksame neile, kes dr Klounina tegutsevad, honorari, sest nad kõik tulevad lastele rõõmu valmistama oma päristöö kõrvalt, vabast ajast. See on nende endi tahtmine, kuid nad väärivad tasu. Tänaseks pole ei Tallinna lastehaigla toetusfond ega ka Tartu ülikooli kliinikumi lastefond dr Kloune oma tiiva alla võtnud, küll on aga toetama hakanud Coca-Cola jõulukampaania ja siinkohal ütlen neile selle eest aitäh. Ka meie kõik saame anda oma panuse, kodulehel www.doktorkloun.ee on vajalik info juba üleval.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga